Keskkonnaagentuur kutsub kõiki looduses liikujaid vaskusse märkama ja oma vaatlusi edastama, et saada parem ülevaade nende levikust Eestis. Iga vaatlus aitab täiendada teadmisi varjulise eluviisiga vaskussi kohta ning võib anda väärtuslikku infot ka selle kohta, milliseid vaskussiliike meil leidub.
Vaskussid on levinud üle Eesti, sealhulgas suurematel saartel. Eelmisel, 2025. aastal kogus Keskkonnaagentuur roomajate vaatlusi ja üleskutse tulemusel edastati varasemate aastatega võrreldes rekordarv vaskussi vaatlusi nii LVA nutirakenduse kui PlutofGO äpi kaudu. Vaskussi levikut saad vaadata eElurikkusest (Plutof vaatlused) või Keskkonnaportaalist liigivaatluste leviku kaartidelt (LVA vaatlused).
Just loodusvaatluste põhjal võib öelda, et Kesk-Eestis kohatakse vaskusse mõnevõrra harvemini. Aga kas teadsid, et Eesti jääb kahe vaskussiliigi levila piirialale: siin võivad kokku puutuda harilik vaskuss (Anguis fragilis) ja ida-vaskuss (Anguis colchica). Kaasaegsete teadusuuringute järgi on harilik vaskuss üldiselt läänepoolsema ja ida-vaskuss idapoolsema levikuga. Eestis on tõendatud ida-vaskussi esinemine, kuid hariliku vaskussi võimalik esinemine vajab veel täiendavaid DNA-põhiseid uuringuid.
VÄLISTUNNUSTE ERINEVUSED
Harilikul vaskussil ja ida-vaskussil on välimuses mõned erinevused, kuid need ei ole alati üheselt tõlgendatavad. Teadustöödes on ühe võimaliku eristustunnusena käsitletud väliskõrva ava olemasolu: ida-vaskussil esineb see sagedamini, harilikul vaskussil on see harvem või soomustega varjatud.
Vaata fotosid ida-vaskussi väliskõrvast: Foto 1, Foto 2, Foto 3, Foto 4, Foto 5
Teine oluline tunnus on pealael paiknevate ninamikusoomuste asetus. Kuna mõlemad tunnused võivad varieeruda, vajab kindel liigimäärang DNA-andmeid.
VAATLUSTE EDASTAMINE
Anna oma vaatlustest teada Loodusvaatluste nutirakenduse või PlutoF GO äpi kaudu. Võimalusel lisa foto peast (pildistatuna ülalt), nii et oleks näha pealael paiknevad soomused (aitab ekspertidel liiki määrata) või küljelt, et oleks näha väliskõrva olemasolu.
NB! Ära võta vaskussi pildistamiseks kätte, ohu korral võivad nad oma saba maha jätta! Parem on jätta täiuslik foto pealaest või kõrvaavast tegemata kui looma häirida või vigastada. Parem on rahulik kaugvaatlus kui hea foto nimel looma vigastamine.
TÄHELEPANU!
Android-seadmetes ei ole praegu võimalik Loodusvaatluste nutirakendusse Smart-ID-ga sisse logida. Palume võimalusel kasutada sisselogimiseks Mobiil-ID-d või esitada vaatlus PlutoF GO rakenduses. iOS-seadmetes toimib sisselogimine nii Smart-ID kui ka Mobiil-ID-ga. Vabandame ebamugavuse pärast!
Olulised lingid
- Harrastusteaduse projekt: vaskusside vabatahtlik seire 2026
- Loodusvaatluste nutirakenduse kasutamisjuhend
- PlutoF GO nutirakenduse kasutamisjuhend
VÄLIMUS
Vaskussi peetakse sageli maoks, kuid tegelikult on ta jalgadeta sisalik. Esmapilgul võib ta tõesti madu meenutada – tal on pikk sihvakas keha, jalgu ei ole näha ning ta liigub looklevalt läbi rohu ja kõdu. Lähemalt vaadates on erinevused siiski olemas: vaskussil on liikuvad silmalaud ja ta saab silmi pilgutada, madudel aga silmalaugusid ei ole. Samuti võib vaskuss ohu korral sarnaselt teistele sisalikele saba ära heita.
Vaskuss on inimesele täiesti ohutu. Ta ei ole mürgine ega ründa inimest.
Vaskuss on läikivate soomustega sihvakas roomaja, kes võib kasvada 30-45 cm pikkuseks. Tema värvus varieerub pruunikast ja vasekarva toonist hallini. Noored vaskussid võivad olla väga silmatorkava välimusega – sageli kuldsed või hõbedased, tumedama kõhu ja külgedega.
Emasloomadel on sageli näha tumedam seljatriip ja tumedamad küljed. Isased on enamasti ühtlasema värvusega ning neil võib mõnikord külgedel või seljal esineda sinakaid täppe.
ELUPAIK JA ELUVIIS
Vaskuss elab nii niiskemates kui ka kuivemates paikades: metsaservades, raiesmikel, niitudel, nõmmedel, karjamaadel, aedades, põlluservades ning tee- ja raudteetammide ümbruses. Talle sobivad paigad, kus leidub tihedamat taimestikku, kõdu, kive, oksi, kompostihunnikuid või muid varjepaiku.
Vaskuss on varjulise eluviisiga loom. Sageli tegutseb ta hämaras, öösiti või niiske ilmaga. Päeval varjub vaskuss enamasti laudade, kivide, okste, sambla, kõdu või tiheda taimestiku alla, kuid jahedama ilmaga võib teda kohata ka soojenenud pinnasel.
PALJUNEMINE
Vaskussid paarituvad tavaliselt aprillist juunini, kui nad on pärast talvitumist aktiivseks muutunud. Isased võivad emaste pärast ka omavahel võidelda.
Vaskuss ei mune mune maapinnale ega pessa. Pojad arenevad emaslooma kehas õhukese munakesta sees ning sünnivad enamasti juulis või augustis. Sündides on pojad väga õhukeses läbipaistvas kestas, mille nad kohe katki rebivad. Ühes pesakonnas võib olla 7-10 poega. Poegade arv sõltub emaslooma suurusest, vanusest ja seisundist. Vastsündinud on umbes 6–10 cm pikkused ning kohe iseseisvaks liikumiseks valmis.
Emased vaskussid ei pruugi paljuneda igal aastal, vaid sageli üle aasta. Suguküpseks saavad vaskussid aeglaselt: isased umbes 3-aastaselt, emased enamasti 4.–5. eluaastal.
TOITUMINE JA LOODUSLIKUD VAENLASED
Vaskuss toitub peamiselt väikestest aeglaselt liikuvatest selgrootutest. Tema menüüsse kuuluvad näiteks nälkjad, teod, vihmaussid ja mitmesugused putukavastsed. Seetõttu on vaskuss aias väga kasulik loom, aidates vähendada nälkjate ja tigude arvukust.
Kuigi vaskuss ise on väikeste selgrootute kiskja, võib ta sattuda ka teiste loomade saagiks. Vaskussi looduslikud vaenlased on näiteks röövlinnud, vareslased, rebased, mägrad, siilid ja vahel ka teised roomajad, sealhulgas rästik. Tõenäoliselt võivad vaskusse püüda ka teised väikekiskjad.
Vaskussidele võivad ohtlikud olla ka koduloomad. Eriti sageli satuvad nad kasside saagiks, kuid ka koerad võivad neid üles leida ja mänguhoos vigastada, isegi kui nad vaskussi ei söö
VASKUSSI KAITSEVÕTTED
Vaskussil on mitu võimalust end ohu korral kaitsta. Kõige tuntum neist on saba äraviskamine. Äraheidetud saba võib mõnda aega edasi liikuda ja kiskja tähelepanu kõrvale juhtida, samal ajal kui vaskuss ise põgeneb. Saba võib hiljem osaliselt taastuda, kuid ei kasva enam samasuguseks nagu algne saba.
Lisaks aitab vaskussi varjevärvus. Ohu korral võib ta tarduda paigale või kiiresti peituda rohu, sambla, kõdu, kivide, laudade või oksahunnikute alla.
INIMESE PÕHJUSTATUD OHUD
Aias aitab vaskussi hoida see, kui jätta alles mõni rahulikum serv, oksa- või kivihunnik, kompostiala või niitmata lapike. Samuti tasub vältida kogu ala korraga väga madalaks trimmerdamist.
Vaskussi ohustavad eelkõige tegevused, mis hävitavad tema varjepaiku või tabavad teda ootamatult.
Peamised ohud on:
- niitmine ja trimmerdamine, eriti kõrges rohus, teeservades, aiaservades ja võsastunud aladel;
- autoteed ja kruusateed, sest soojad teepinnad meelitavad roomajaid, kuid seal võivad nad kergesti auto alla jääda;
- elupaikade liiga puhtaks korrastamine, näiteks kivihunnikute, oksahunnikute, kõdupuidu, kompostinurkade ja varjuliste servaalade eemaldamine;
- põletamine ja pinnasetööd, näiteks oksahunnikute põletamine, mulla teisaldamine, kraavide puhastamine ja ehitustööd;
- ekslik hukkamine mao pähe, kuigi vaskuss ei ole madu ja on inimesele ohutu.
HUVITAVAT
Vaskussi täpset keskmist eluiga looduses on raske hinnata, sest varjulise eluviisiga loomi on keeruline pikalt jälgida. Balti piirkonna lähedases uuringus määrati uuritud isendite vanuseks kuni 7 aastat, kuid kirjanduses hinnatakse vaskussi võimalikuks elueaks sobivates tingimustes 20–30 aastat. Vangistuses on hariliku vaskussi puhul teada 54 aasta vanune rekord.
LOE VEEL
Two species of slow worm (Anguis fragilis, A. colchica) present in the Baltic region
Phylogeography and postglacial colonization of Central Europe by Anguis fragilis and Anguis colchica
Slow worm, Anguis fragilis, as a species complex: genetic structure reveals deep divergences
Kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus